Kuidas toetada lapse hääldusoskuste kujunemist? Erinevat tüüpi hääldusvead on laste kõnes väga sagedased. Levinud on arusaam, et häälduspuuded tekivad, kui suulihased on „liiga nõrgad“. Häälduspuuded võivad tekkida aga paljudel erinevatel põhjustel ning võivad seetõttu vajada erineva fookusega teraapiat - lihasjõus ei ole sageli üldse küsimus.
Diagnostika puhul on abiks logopeed, kes tuvastab hääldusprobleemide mehhanismi ning annab soovitused edasiseks tööks. Meeles peab pidama ka seda, et väikese lapse puhul on oskused alles kujunemas ning mõned vead on lubatud. Infot selle kohta, mida oma lapselt mingis vanuses oodata, leiate siit
Järgnevalt pakume välja paar mõtet, kuidas oma last sõnade hääldamise harjutamisel aidata. Sõnu, mida harjutada, märkate kindlasti igapäevases suhtluses - need on sõnad, mis on suure kasutussagedusega või lapsele olulised (nt lemmik multikategelase nimi, mis kuidagi ei taha õnnestuda). Sama hierarhiat võib kasutada ka logopeedi antud sõnade harjutamisel lapsele abi pakkumiseks.
- Harjutamisel istuge lapse vastas nii, et ta näeks teie nägu ja suuliigutusi.
- Jälgige, et harjutaksite rahulikus tempos, st teie enda kõne on aeglane, sõnad selgelt hääldatud.
- Korrake sõna koos – vanem ja laps hääldavad sõna koos aeglaselt venitades, laps jälgib vanema suuliigutusi. Vaata minu suud! Ütleme koos!
- Laps kordab sõna vanema järel. Vaata, kuidas mina ütlen! Proovi sina ka! Sõnu võib kordada kohe pärast vanema mudelit või viivitusega, näiteks mingis tegevuses küsimustele vastates, tegevust kommenteerides. Vanem saab oma kõnega suunata last kasutama harjutamist vajavaid sõnu.
- Iseseisev kasutamine – laps suudab õpitud sõna iseseisvalt kasutada ning vilumuse kujunedes hääldab sõna õigesti ka lausetes ning pikemalt jutustades.
- Kui lapsel mõni häälik kõnes puudub, siis on esmalt vajalik kujundada oskus selle hääliku hääldamiseks. Selleks soovitame konsulteerida logopeediga, et välistada kentsakad R-hääliku põrinad ja huvitavalt susisevad S-häälikud. Lapsed on tihti väga huvitatud mõne hääliku õppimisest, kuid suures tuhinas võivad õppida seda hääldama moonutatult ning seetõttu on hiljem vaja hääldust korrigeerida.
- Kui lapsel ka abiga ei õnnestu mõne sõna hääldamine, siis ei ole mõtet lasta tal seda veel ja veel korrata, kuna see ainult kinnistab valesid hääldusmustreid. Sõna võib olla tema jaoks veel liiga raske.
- Lapsele võib pakkuda ka sõnalisi selgitusi ehk suunata tähelepanu mingitele olulisematele hääldusliigutustele. Nt Vaata, kuidas minu suu läheb torusse - ÖÖ.. öökull. Vaata, minu suu naeratab - ÕÕ.. õõõõun.
- Kui sõnad kipuvad lühenema, siis on hea abiks võtta rütm (nt plaksutamine) või mõni käepärane abivahend (nt kastanid, makaronid vms), mis aitavad lapsele näidata, mitu osa sõnal peaks olema. Nt kui laps ütleb sinine asemel sini, saame kasutada kolme kastanit silpide tähistamiseks. Paneme need lauale ritta ja hääldame sõna aeglaselt, osutades iga silbi puhul järgmisele kastanile. Seejärel proovib laps sama teha.
- Mõnikord on abiks kui proovime koos hääldada sõna hääletult või sosinal. Sel juhul harjutame lihtsalt hääldusliigutusi ning saame hääle lisada hiljem, kui liigutused õnnestuvad.
- Abiks võib olla kõrvuti peegli ees harjutamine, et laps saaks jälgida oma hääldusliigutusi.
- Sõnad võivad samuti olla erineva raskusastmega – mitmesilbilised sõnad on keerulisemad kui 1-2-silbilised ning häälikuühenditega sõnad on häälduslikult raskemad kui üksikhäälikutega sõnad (nt kass on lihtsam kui kaKS). Mõnikord on hea mõte asendada keeruline sõna samatähendusliku, kuid lihtsama struktuuriga sõnaga.
Marju & Sandra
Koostatud Logopeediakliiniku logopeedide poolt:
Marju Lahtein & Sandra Palm