Hääldushäired ehk düslaalia
- Düslaalia |
- Kõneareng |
- Düsfaagia |
- Kirjalik kõne |
- Häälehäire |
- Afaasia |
- Kogelus |
- Lapse areng |
- Varia |
Lapse häälduslikke puudujääke ja iseärasusi täiskasvanute kõnega võrreldes ei tohiks kohe vaeghäälduseks nimetada. Väikelapse suumotoorika ei võimalda kõiki häälikuid ja sõnu õigesti hääldada. Häälikute omandamine toimub kindlas järjekorras, mis enamikul lastest suures osas kattub.
Esimesena omandatakse häälduslikult lihtsamad häälikud: täishäälikud, p ja t, m ja n – nimetatud häälikud peaksid 2-aastase lapse kõnes olemas olema. 4-5-aastasel lapsel peaks olema keele kõikide häälikute õige hääldus välja kujunenud; erandiks on õ häälik, mis peaks kõnes olema 5-6-aastasel lapsel. 7-aastasel on hääldusvilumused kinnistunud, eksimused võivad esineda vaid lapse jaoks tundmatute võõrsõnade hääldamisel.
Ealise vaeghäälduse korral võib esineda hääliku puudumist (sõna algusest, lõpust või häälikuühendist), asendamist (nt r>l, s>t, k>t, v>l jne), segistamist (k>t jne), moonutamist. Väikelapse kõnele on iseloomulik ebaselgus, interdentaalne (hammastevaheline) ja palataliseeritud (pehme) hääldus. Nimetatud eripärad kaovad tavaliselt 3-4-aasta vanuses.
Millal muret tunda? - eelkõige siis, kui laps ei saa ennast piisavalt selgelt väljendada. 3-4-aastaste laste puhul on häälikuseade pigem ettevalmistavaks tööks artikulatsiooniaparaadi liikuvuse parandamiseks. Selles vanuses lastel puudub sageli motivatsioon oma hääldust korrigeerida. 5-6-aastased lapsed üldjuhul tajuvad, et nende hääldus erineb kaaslaste omast ning soovivad ise saavutada normikohast hääldust. Samuti tunnevad selles vanuses lapsed enamasti huvi häälikute ja tähtede süsteemi vastu.
Seega optimaalne aeg hääldusvigade korrigeerimiseks on enne kooli. Häälikuseade õnnestumist mõjutab peamiselt lapse (pere) motivatsioon ja harjutamise sagedus.
Koostas kliiniline logopeed: Ly Laane